Ettevõtete kasv ja edu (Eesti Päevaleht 2002)
Kas ettevõtet peaks kasvatama või mitte? Sellise valiku peavad tegema mingil ajal kõik juhid ja ettevõtted. Eesti ettevõtted on seni valdavalt valinud kasvu tee, paljuski sel lihtsal põhjusel, et saada kätte kriitiline tegevusmaht. Kuid kas kasv on ka tulevase edu valem?
Mõni aeg tagasi tundus mulle, et ärimahu kasvatamine on ettevõttele ainus viis ellu jääda. Väljend “laiene või sure” näis nii enesestmõistetavana, et ma ei püüdnuki otsida muid alternatiive. See polnud üksnes minu eripära – paljude Eesti ärijuhtide alateadvuses pesitseb mõte, et ettevõtte kasv võrdub väärtuse suurenemisega.
Aga kui uurisime hiljuti Hansapangas Eesti ettevõtete omakapitali tootlust viimastel aastatel, siis näitas statistika, et suured ettevõtted on küll aastast aastasse seda näitajat parandanud, kuid keskmised ja väikesed ettevõtted on neist siiski olnud kogu aeg edukamad. Kontrollisime igaks juhuks ka ettevõtete likviidsus- ja rahavoogude näitajaid – needki olid paremad keskmistel ja väikestel ettevõtetel.
Miks on see nii? Kas pole ettevõtjad oma eesmärke valesti seadnud – nagu saada oma alal suurimaks Eestis, ületada oma turuosalt firmat N, jms?
Kas ka kliendile tekib lisaväärtus?
Tihti jätavad ettevõtjad vastamata küsimusele, kas suurem ettevõte pakub oma klientidele mingit lisaväärtust. Kui ettevõte kasvab, siis muutub ta bürokraatlikumaks ning kliendid võivad tema fookusest hoopis välja jääda. Selles valguses oli mul hiljuti väga hea meel lugeda Eesti Päevalehe uut eesmärgipüstitust, et nad ei taha olla trükiarvult suurim päevaleht, vaid nad tahavad olla Eesti efektiivseim ja tegusam päevaleht. Mulle kui lugejale see meeldib, sest tahan ju lugeda lehte, millel on hea sisu, trükiarv pole mulle tähtis.
Muidugi on enamikus ärivaldkondades tähtis ka ettevõtte suurus ja turuosa, sest teatud kriitilist massi omamata pole võimalik rentaablilt tegutseda. Kuid 45%-se või 55%-se turuosa puhul sõltub rentaablus juba hoopis muudest teguritest.
Ettevõtet suureks kasvatama võib ettevõtjat ajendada ka mõni emotsionaalne eesmärk – soov kuuluda tunnustatud ettevõtjatega samasse klubisse, lennata lennuki äriklassis jms. Kui lähtuda seda tüüpi eemärkidest, siis pole ime kui majanduslik efektiivsus kannatab.
Kas jätkub inimressurssi?
Teine tähtis küsimus kasvustrateegia valikul on kasvuks vajalikud ressursid. Esimesena tuleb inimestele siinkohal meelde raha, aga raha ei ole tegelikult ületamatu probleem. Kui ettevõtjal on äriplaan hästi läbi mõeldud, siis küll leiab ta ka panga või riskikapitalisti, kes seda plaani rahastada soovib.
Rahast palju tähtsam ressurss on inimesed. Tuleb kaaluda, kas olemasolevad inimesed saavad kasvava haarde ja vastutusega hakkama või kas on võimalik võtta ettevõttesse uusi inimesi. Ka ettevõtte juhil peaks olema piisavalt kriitilist meelt, et küsida endalt, kas tema sobib ja suudab suuremat ettevõtet juhtida. Juhil, kes on suure ettevõte tüüri juures ei saa enam käed olla küünarnukini õlised, temal kulub suur osa tööajast inimestevaheliste seoste-suhete korraldamisele.
Järgmine küsimus on kasvu suund ehk kas kasvada laiuti või sügavuti. Näiteks kaubandusettevõtte puhul – kas avada juurde aina uusi kauplusi (spetsialiseeruda jaekaubandusele) või laieneda hoopis väärtusahelat pidi (nt omada lisaks paarile kauplusele veel hulgifirmat, pagaritöökoda, teraviljakasvatustalu). Mõlemad teed on võimalikud, kuid enamasti on siiski spetsialiseerumine võitev strateegia.
Mis on kasvu alternatiiv?
Nagu näeme, peidab kasv endas mitmeid riske. Aga mis on kasvu alternatiiv? Parim alternatiiv on arendada ettevõte kompetentsi – uurida põhjalikult, mida soovivad ettevõtte kliendid, arendada töötajaid, et nad suudaksid pakkuda klientidele suuremat lisaväärtust. Oskus klienti oma tegevuse fookuses hoida on kapital, mis ei devalveeru. Seda enam, et oskus mõelda ja tegutseda kui väike ettevõte kulub ära ka suurtele ettevõtetele.