Kuidas juhtida rohepööret nii, et inimesed sellega kaasa tuleks

Kuidas juhtida rohepööret nii, et inimesed sellega kaasa tuleks

Rohepööre on tõenäoliselt järgmise kümnendi üks enim kõneainet pakkuv ja pea kõiki huvirühmi puudutav muutus, mis mõjutab nii majandust kui üksikisikuid, planeedi tervisest rääkimata.

Ees ootavad keerulised ajad. Juba tänaseks on rohepöördest ilmunud gigabaitide kaupa heietusi, arvamusi ja analüüse, mis võrdleval skaalal ei loo selgust, vaid pigem suurendavad segadust. Tsiteerides Murphyt: kui asjad muutuvad segaseks, saavad segastest asjatundjad.

Seetõttu ei ole mul julgust ega ka pädevust hinnata ühe või teise poliitilise roheotsuse asjakohasust biosfääri vaatevinklist. Püüan jääda nende liistude juurde, millega olen harjunud tegelema: vaatlen rohepööret läbi muudatuste juhtimise ja eestvedamise prisma.

Tegelikult ei saa me neid muudatusi juhtida – rohelisem ja kestlikum mõtteviis on tulnud, et jääda – juhtide ülesanne on aidata inimestel muudatustega toime tulla, leida stiimuleid, mis muudatust toetavad, ja kõrvaldada demotivaatorid, mis vähendavad vastupanu muutusele. Lihtne sõnades, kuid mida suurem on muudatus, seda olulisem on saada suured kivid kohe alguses paika.

Mõtestatus ja isiklik kasu

Inimesed üldjuhul tegutsevad ja on valmis ka oma käitumist muutma, kui näevad selles mõttekust ja isiklikku motiivi. Tihti on need kriteeriumid meie käitumisargumentides tugevalt põimunud. Kindlasti oskame meenutada mõnd juhtumit, kus muutsime oma hoiakut ning isiklik kasu oli tagaplaanil või esmapilgul mitte dominantne. Paberist jõulukaartide asemel saadan digitaalseid tervitusi, kompostin toidu- ja aiajäätmeid või ei niida kogu õueala muru.

Muudatustel peab olema ratsionaalne mõõde. Elan maal ja suurematesse linnadesse, keskustesse ega toidupoodi ühistranspordiga ei pääse. Seega on vältimatu omada pere peale vähemalt üht autot. Tänane bensiin-hübriid on päris tragi ja selle elukaare lõpuni veel aega küll. Kuid automaks ja elektriautode promokampaania jõuab ka metsatallu. Lisaks olen elektri mikrotootja ning pikemaks sihiks on muuta elamine veel energiasäästlikumaks. Elektrihindade volatiilsust arvestades oleks vaja paigaldada aku. Akut eraldi ostes ei ole investeering aga tasuv.

Microsofti parimat töövahendit kasutades jõuan järeldusele, et auto tasub välja vahetada vaid teatud tingimustel: piisavalt suur läbisõit; valdavalt kodune laadimine (loe: odav või tasuta, mitte kommertslaadijates neli korda kallim kui börsihind); auto võimekus odavalt salvestatud energia mõnel juhul võrku tagasi müüa (V2G-süsteem). Paljudes progressiivsetes riikides on juba täna toimiv sagedusturg. Teisisõnu on lõpptarbijal võimalus tasu eest pakkuda oma energiatootmis- ja -salvestusvara elektriturule, sh sageduse hoidjana. Paraku pole Elering seda teenust Eesti klientidele pakkumas. Kuigi enamus tingimusi elektriauto kasuks on täidetud, ootan pikisilmi sagedusturu teenust, sobiva funktsionaalsusega autot ja elektritaristut, mis ei piiraks võrku müümise mahtu. Nimetame neid ootusi eestvedavateks stiimuliteks või positiivseks diskrimineerimiseks.

Hiljuti sain omavalitsuselt kirja, kus anti teada, et pean hakkama varasemast põhjalikumalt prügi sorteerima. Seekord on päevakavas segapakendite kogumine. Igati roheline mõte. Samas meenus ammune tarkus “käsk on vanem kui meie”. Sest juhul kui ma sorteerima ei hakka, saan prügiauto tühikäigu eest arve. Nurka surumise meetod toimis: ostsin lisakonteineri ja kogumiskasti tuppa ning hakkasin jogurtipakendeid ja võikarpe pesema. Eks ikka sooja voolava veega.

Kuid vasak ajupool tahab pisut arutada, otsida isiklikku motiivi ja loogikat. Looduse huvides liigub plast- ja metallkarp, kile jms taaskasutusse. Sorteeritud jääde on prügifirmadele tulu. Jäätmemajanduse muudatuskava tutvustamisel muuhulgas selgub, et kui Eesti ei tule taaskasutuse normatiividega toime, võib riik saada trahvi ja meie ideaalilähedased suhted Euroopa komisjoniga saavad rikutud. Kuid kui vaadata üksikisiku seisukohast, kelleta seda reformi pole võimalik ellu viia, siis pean arvestama lisaks ebamugavusele ja täiendavale energiakulule (pakendite pesemine) ka prügiveo kõrgema hinnaga. Teades prügimajanduse suundumusi, olin varem arvamusel, et kui sorteerin, siis vähemalt keskpikas perioodis prügiveo tasud ei tõuse. Paraku olin naiivne. Selleks, et saavutada ringmajanduseesmärgid, teha planeet elamiskõlblikumaks ja suurendada prügikäitleja tulusid, teen ma täiendavat sorteerimistööd ja maksan ka rohkem. Selle näite varal on tegemist taganttõukavate stiimulitega.

Mul pole usku komplekssete probleemide lahendamisse maksustamise kaudu. Kas alkoholiaktsiisi suurendamine on vähendanud alkoholitarbimist? Pigem saab negatiivseid ilminguid mõjutada komplekssete abinõudega.

Selgus eesmärkides

Juhtide ülesanne on luua selgust. Sõnastada selged eesmärgid. Muuta Euroopa või mõni tegevusvaldkond aastaks 2040 või 2050 süsinikuneutraalseks kõlab küll meeldejäävalt, aga kas see vastab eesmärgi tunnustele? Strateegilise juhtimise vaatest on tegu visiooni, sihi või sooviga, mitte eesmärgiga. Lahkamata eesmärgi ja visiooni erisusi või kõiki SMART-loogika tunnuseid, peatuksin selle jutu kontekstis vaid mõnel.

Spetsiifiline, konkreetne ja mõõdetav

Kas kõik otsustajad ja kaasamängijad saavad aru, mida ning kuidas mõõta? Kas kliimaneutraalsust või süsinikuneutraalsust? Kas maakera temperatuuri muutust pikema perioodi jooksul või CO₂-heitkoguseid? Kas ainult inimtekkelist süsihappegaasi või ka looduse poolt eraldatavat? Kas ka 8 miljardi inimese väljahingatav süsihappegaas on arvestuses sees? Kui tahame vähendada atmosfääris kasvuhoonegaase, siis miks keskendume ainult süsinikuheitele? Väidetavalt on metaan oluliselt suurem kasvuhoonegaaside tekitaja kui süsihappegaas. Eri valdkondade tegevusele (nt energeetika, põllumajandus, transport) selgete eesmärkide seadmine on samuti kriitiline.

Psühholoogide hinnangul on meil kõigil ümaralt või segaselt seatud eesmärkide puhul kalduvus lugeda oma tulemus tegelikust paremaks. Tahaks väga loota, et rohereformiga nii ei lähe.

Kas kasutame samu ja ühtseid lähteandmeid? Vaagides mitmeid arengukavasid, tuleb kaunis sageli tõdeda, et andmete ühtsuses või kvaliteedis esineb probleeme. Erinevatel institutsioonidel on oma lähtenumbrid ehk eeldused, mis viivad meid tahtmatult ka erinevate järeldusteni.

Euroopa Liidu roll rohepöörde vedurina on julge ettevõtmine. Teadaolevalt emiteerivad Euroopa Liidu riigid vaid 6–7% maailma süsinikuheitmetest. Võrreldava mõttena oleks kummastav Eesti kliima kontekstis kujutada eestvedajana Saaremaa vallavolikogu, ettevõtteid või eraisikuid. Juhtimises kutsutakse seda lokaalseks optimumiks, vaja oleks aga globaalset optimumi.

Eesmärk olgu saavutatav ehk realistlik

TalTechi teadlaste arvamusel on Eesti suurim väljakutse süsinikuheitmete kontekstis hoonete renoveerimine. See määrab oluliselt meie energiavajaduse. 75% hoonetest ei vasta praegu säästliku energiakasutuse nõuetele. Meil oleks vaja investeerida lähima 30 aastal jooksul 25–30 miljardit eurot, mis tähendaks igal aastal renoveerimismahtude suurendamist senisega võrreldes 4–5 korda. Kust tulevad need miljardid, kui meil pole 10 miljonit õpetajate palkadekski maksta? Kust tulevad keskkonnasõbralikud materjalid ja oskustööjõud?

Valitsuse rohereformi tegevuskava 2023–2025 püüab anda sellele vastuse: Eesmärgi elluviimiseks on vajalik leida erinevaid katteallikaid, neid kombineerida ning rakendada jätkuvalt valdkondlikku teadus- ja arendustegevust ning nii nõustamis- kui ka laenu-, käendus- ja toetusmeetmeid, et ergutada vajalikku. Kas saime teada? Mainitud tegevuskava võiks nimetada mõõdetavust ja konkreetsust imiteerivaks. On päris huvitav vaadata, kuidas juba kahe aasta pärast teeb valitsus sellise kava täitmise kokkuvõtteid.

Valitsus kiitis 2020. aastal heaks hoonete rekonstrueerimise pikaajalise strateegia. Kolm viimast aastat pole remonttööde maht Eestis aga suurenenud. Igal aastal soovitust kolm korda väiksemas mahus renoveerimist teeb hilisemas faasis kordaja veelgi suuremaks. Kui soovite saada kõrgushüppe maailmarekordi omanikuks, kuid teie esimese 12 aasta treeningud on aidanud ületada vaid 190 cm lati, siis kas on realistlik järgmise 3–4 aastaga tõsta isiklikku rekordit igal aastal 15 cm? Tark treener korrigeerib koos treenitavaga juba esimestel vajakajäämise aastatel plaane ja muudab treeningmetoodikat, püstitab usutavad vahe-eesmärgid. Aga renoveerimismahtude väljahõigatud plaane ega selleks mõeldud tegevusi pole me valmis hoolimata teadlaste rehkendustest korrigeerima. Seitsme aasta pärast peaks meil olema renoveeritud 22% hoonetest. Eramute renoveerimismahud peaksid kasvama tänasega võrreldes üle 10 korra. Valdav osa hoonefondist kuulub eraomandusse. Mis on eraisikute või eraettevõtete liikumapanev jõud meile nii olulisel rohepöörde tandril, sellest juba kirjutasin.

Käitumisteadlased teavad juba ammu, et ebarealistlike eesmärkide seadmine vähendab oluliselt soovi nende poole liikuda, tekitab jõetust ja inimene võib loobuda püüdlustest sootuks.

Kui meil puuduvad vahendid, piisav teadmine muutumiseks, kipuvad paljud loobuma. Kui avangardistlikum osa elanikkonnast võtab energiatõhususe vaates midagi ikka ette, siis ebavõrdsuse ennetamiseks peaks riik pakkuma stiimuleid eelkõige nendele sihtrühmadele, kel napib omafinantseeringut või kes ei kvalifitseeru pankade laenukliendiks.

Asjakohasus

Eesti, aga ka Euroopa ja muu maailma arengus on veel suur hulk olulisi eesmärke, mille vektorid ei kulge rohepöördega samas suunas. Eestile on oluline tasakaalustatud regionaalne areng. Samas teame, et süsinikujalajälje mõistes on kõige säästlikum elada linnas korrusmajas, sõita ühistranspordiga, kasutada keskküttelahendusi ja jagamismajanduse teenuseid. Kas siis toome põlistalude taasasustamise roherevolutsiooni ohvriks?

Elanikkond planeedil suureneb meeletus tempos. Tarbimine samuti. Arenguriikides tahetakse ka ilma elukohta vahetamata puhast voolavat vett, püsiva temperatuuriga tuba ja mobiiltelefoni. Sealne elustandard alles võtab tuure üles. Sellel kokteilil on mitmekordne negatiivne võimendus rohepöörde sihtide vastu. Vähem inimesi tähendab vähemat tarbimist ja puhtamat planeeti. Kuid meie riigile on ülioluline suurem sündimus ja seeläbi eesti rahvuse säilimine.

Vastandamisest ja vastandumisest saame üle, kui vaatleme meile olulisi tegevusi koosmõjus ja tasakaalus, mitte hierarhias. Energeetikas pole mõistlik keskenduda pelgalt energiajulgeolekule, hinnale või keskkonnaeesmärkidele, vaid leida optimaalne tasakaal erinevate huvide vahel. Samuti oleks arukas Eesti tasakaalustatud arengu ja rohepöörde kui olulise muutuse kontekstis leppida kokku trilemmas või isegi tetralemmas. Eesmärkide hierarhia loomise asemel peame otsima oma suuremate otsuste ja lahenduste puhul parimat tasakaalu (vähemalt) kolme sihi vahel:

Trilemma-loogikas mõtlemine ja tegutsemine on arukas ka seetõttu, et lähteolukord pidevalt muutub, samuti pole teada teekonna pikkus ega reeglid. Juhtimisgurud Simon Sinek ja James P. Carse on oma sarnase pealkirjaga raamatutes (“The Infinite Game”; “Finite and Infinite Games“) kirjeldanud seda kui ilma selge finišijooneta võistlust. Kuna selget lõppu pole, siis on keeruline määrata ka võitjat. Oluline on jätkata eesmärgi poole liikumist parima tulemuse nimel, kuniks mõnel osapoolel saavad otsa ressursid või tahe. Oletame, et rohepöörde teekonnal on osapoolteks muudatuse vedajad ja muudatust tuimalt võtvad isikud. Sama teooria kohaselt genereerib suurimaid probleeme olukord, kus keegi mängib defineeritud lõppeesmärgi (lõplik ehk finite) nimel ja teise poole eesmärk on püsida mängus (lõputu ehk infinite). Püsimaks mängus pead sa olema homme endast parem versioon kui täna. Seega peab muutma oma hoiakuid ja käitumist.

Ebasoovitavad meetodid

Suurimat mõju planeedi tervisele avaldab (liig)tarbimine. On üpris selge, et võti peitub siin tarbimise vähendamises, kuid samas on väheusutav, et me suudame kümnete tuhandete aastate jooksul juurdunud hoiakuid järgmise kahekümne aastaga muuta. Ei aita siin aktsiisid ega muud tarbimismaksud. Inimestena oleme loodud tahtma paremat elustandardit. Mõistetav, et sageli läheme liiale, ent seda kunstlikult piirata või remontida on naiivne. Pigem usun veelgi paremasse ja süsteemsemasse selgitustegevusse, mõtestatusse.

Eks paljud valud tulebki meil enestel läbi elada. Muudatusteks on oluline tunnetada selle vältimatust (real sense of urgency). Me ei muuda oma tervisekäitumist, kui meil kuskilt ei valuta. Energiasäästlikuma eluviisi vajadust tutvustas meile möödunud talv. Usutavasti saime õppetunni ka pikemaajalise riigipoolse sekkumise ja reguleerimise ebavajalikkusest elektri hinna kujundamisel. Majandusseadused toimivad jätkuvalt.

Oleme väga pika teekonna esimestel meetritel. Kuid kompleksse ja kauakestva muudatuse elluviimine ei küsi mitte täiendavate filosoofiliste heietuste järele, vaid meil on vaja visiooni, oskusi, stiimuleid, vahendeid ning tegevusplaani (Knoster, Villa, Thousand; 2000). Sellest loetelust on täna olemas vaid esimene.

Rõõmu teeb utopismi või rohenaivismi taandumine. Rohetiigri teekaardi esmaversiooni eeldustega ei söandanuks küll teele asuda: Eesti ühiskond ja majandus kasvavad teatud küpsuse piirini, mitte rohkem. Küpsuse saavutamisel kasv peatuks ja inimühiskonna eksistents jätkuks saavutatud tasemel. Uuemas teekaardi versioonis on realismi rohkem.

Olulist muudatust ei saa ellu viia loosungitega nagu “Planeedi päästmisel ei saa olla hinda!”. On küll hind. Jah, olen nõus, et kõike ei saa mõõta eurodes, kuid lisaks investeeringutest ja kuludest ausalt ning avatult rääkimisele on vaja siiralt välja öelda ka rohepöördega kaasnevad negatiivsed ilmingud ja seosed teiste oluliste valdkondadega: sotsiaalne heaolu ja majanduse käekäik. Loodan, et viimase aastaga oleme saanud selles osas targemaks ja järgmistel valimistel oskame avatust juba märksa rohkem hinnata.

Üks viis, mida kahjuks ikka ja jälle muudatuste elluviimise vahendina kasutatakse, on ähvardamine. Kui sa ei tee nii, siis hakkavad juhtuma väga halvad asjad. Paraku loob iga täiskasvanu (sageli alateadlikult) oma peas ise kategooriad, mille põhjal otsustada, kas muudan oma hoiakuid või käitumist. Saades uusaastatervitusena kaardi, millel lööv fraas “me oleme viimane põlvkond, kes saab planeedi päästmiseks midagi ära teha”, tärkab minus mitu küsimust: milline meie põlvkondadest on see viimane; olgugi et minus on tahe midagi ära teha, siis kas ma suudan planeedi päästa, kui teised ei liigu samas suunas jms?

Isiklik eeskuju

Rohereform on klassikaline nn ülevalt-alla muudatus. Kyoto ja Pariisi lepped, Euroopa komisjoni “Eesmärk 55”; kohe arutelude faasi jõudev, kõike remontiv kliimaseadus. Tundub, nagu oleks kokkulepe? Kuid suur osa elanikkonnast ja kodumajapidamistest, kes on rohepöörde võtmemängijad, on senini äraootaval või kõhkleval seisukohal. Siin on pöörde võti?

Muudatuste puhul on hästi oluline nende algatajate ja eestvedajate isiklik eeskuju.

Usutavasti ei lähe meil selles peatükis mitte nii, nagu läks pensionireformiga. Samas pole näha ega teada, kui paljud juhtivpoliitikud või ametnikud sorteerivad prügi, sõidavad elektriauto või ühistranspordiga, on investeerinud energiasäästlikesse lahendustesse või taaskasutavad esindusriietust. Eeskuju on nakkav.

Kokkuvõtteks

Rohepööre on mõistlik liikumissuund. Me oleme selle teekonna päris alguses. Riigikontrolör Janar Holm on tabavalt väljendanud: Praegu oleme mõneti nagu udus hetkeolukorra ja tuleviku vahel. Ei ole teekonda, verstaposte, teadmisi maastikust ega kuludest. Kui me sellest ekslemisest ja ootamisest edasi ei jõua, läheb see ühiskonnale väga kulukaks.

Targalt tegutsedes on Eestil läbimõeldud sammude abil võimalik oma konkurentsieelist tõsta. Kuid olulised muudatused võivad minna nihu, kui me ei mõista seda protsessi targalt juhtida. Tegemist on ülimalt kompleksse, kohati ka vastuolulise süsteemiga, mida pole võimalik taandada ühemõõtmeliseks ega lahendada lineaarsete meetoditega (loe: taksonoomiaga). Maksumaksjad, kodanikud, ka need, kes juhivad ettevõtteid, teevad valikuid eelkõige isiklike stiimulite põhjal.