Miks eelistada juhtimises pikemat vaadet järgmise nädala arvamusküsitlusele?
Miks eelistada juhtimises pikemat vaadet järgmise nädala arvamusküsitlusele?
Artikkel on esmalt ilmunud ajakirjas Edasi.
Ilmselt on paljud meist mõelnud ja mõttes kirunud avaliku sektori liidreid – miks nad ometi ei otsusta või miks nad lükkavad olulised valikud valimisjärgsesse perioodi; kuigi kõik asjaolud otsuse vastuvõtmiseks on ilmselged, tehakse neid siiski päevapoliitiliste klikkide, mitte pikaajalise vaate nimel.
Usun, et vastus nendele küsimustele peitub pikaajalise Luksemburgi peaministri ja Euroopa Komisjoni presidendi Jean-Claude Junckeri ütluses: “Me kõik teame, mida peab tegema, kuid me ei tea, kuidas seejärel saada tagasi valitud.”
Sarnastest surnud ringidest välja pääsemiseks tuleb ahel kuskilt katkestada. Mis oleks, kui poliitilised liidrid ning tippametnikud ei saakski uueks perioodiks kandideerida? Juba kuulen vastureaktsioone, et see pole demokraatlik; kes siis ikka sooviks kandideerida, kui see roll on lühiajaline jne. Vastuargumentide analüüsimiseks pakuks välja komplekssema vaate.
- Lepime laiapõhjaliselt kokku, millistel valitavatel ametitel oleks vastutusperiood praeguse 4–5 aasta asemel 6–7 aastat
Samale positsioonile järgmiseks perioodiks kandideerida ei saaks. Nii nagu täna on Eesti Panga presidendi puhul.
- Perioodi pikendamist toetavad ka empiirilised uuringud juhtimise kohta. Juht on oma rollis kõige produktiivsem teise ja seitsmenda aasta vahel. Mida küpsem ja suurem on institutsioon või organisatsioon, seda keerukam ning aeganõudvam on seda muuta, ümber korraldada. Kuna madalad viljad on juba nopitud, on tippjuhil vaja läbi viia keerukamaid muudatusi, mille tulemused ilmnevad pikema perioodi vältel. See nõuab aega, otsuste tulemusi ei saa hinnata homses lehes.
- Samas liiga pikalt ametis olnud juhid muutuvad sageli organisatsiooni arengupiduriteks. Sellel on loogiline seletus. Nii nagu majanduse areng, on ka organisatsioonide ja institutsioonide areng tsükliline ning arenguperioodidele järgneb seisak või kriis. Järjestikuste kriiside põhjused on reeglina erinevad. Järelikult on erinevad ka kriisidest väljumise lahendused ning teatud tüüpi (uutel) juhtidel on seisakust väljumisel suuremad eelised. Peaasjalikult just seetõttu, et on vaja muuta ka eelmisel perioodil tehtud otsuseid või valikuid. Need otsused, mis aitasid meid eelmisest seisakust välja, ei pruugi meid täna enam aidata. Inimlikult on seda raske mõista ning seisakuperioodil hoiab juht sageli oma varasematest otsustest (mis tollel ajal olid asjakohased) asjatult kinni. Sellest ei võida ei organisatsioon ega ka juht ise.
- Pikk valitsemisaeg toob sageli kaasa võimu kuritarvitamise omakasu eesmärgil. Me näeme ja teame, mis toimub valmiste eel meedias, avalikus suhtluses. Ei saa ju pahaks panna inimlikku soovi saada veel kord valitud. Kuid praktikas näeme, kuidas seda tehakse avaliku ressursi eest sooviga olla pikemalt võimul. See pole paraku ainult poliitiliste valimiste problemaatika. Oma kogemuse põhjal võin kinnitada, et taolisi hoiakuid võime täheldada ka ülikoolides, kus rektori valimisel on suur osatähtsus akadeemilisel töötajaskonnal; suurhaiglates, kus arstkond on loonud sisekaitseringi eesmärgiga “üldjuhtimist mitte muuta!”. Uueks valmisperioodiks kandideeriv juht ei taha teha ühtegi ebapopulaarset otsust, mis võiks tema tagasivalimist ohustada. Maad võtab otsustamatus, mis on pahatihti hullem kui mõni pisut vigane valik.
- Kaaluda võiks ka konstruktsiooni, kus esimestel tööaastatel, mil on vaja käivitada muudatusi ning millega võib kaasneda lühiajaline segadus, nõuaks juhi tagasikutsumine või umbusaldamine suuremat konsensust kui tema ametisse nimetamisel vaja oli.
- Riik ja selle institutsioonid vajavad pikemaajalist plaani, mille elluviimine omakorda nõuab süsteemsust, järjepidevust, julgust
Olukorras, kus oleme pidevas valmiseelses situatsioonis, ei taha keegi teha otsuseid või struktuurseid muudatusi, mis on küll väga vajalikud, kuid ei too hääli ega kajastu järgmises arvamusküsitluses. Valimiseelistuste gallupid ilmuvad mitu korda kuus. Sealt oskab iga poliitik välja lugeda võimaluse saada uuesti valituks.
Aga kui oleme ahela just sealt katkestanud? Siis ei peaks ju muretsema oma personaalse populaarsuse pärast. Kas siis üldse on valmiseelistuste kraadimisel mõtet? Vähemasti palju aastaid enne valimisi. Lootust on, et suureneb soov mitte üritada jätta jälge sellega, et saada tagasi valitud, vaid sellega, et olete läbi viinud vajalikud muudatused, mis pole populaarsed ja mistõttu meedia teid ei kiida, kuid millel on pikaajaline positiivne mõju nii riigi kui institutsioonide arengule.
Kahtlemata eeldab selline konstruktsioon ka meedialt pikemat vaadet ning põhjuse ja tagajärje vaheliste seoste mõistmist. Miks mitte kaaluda võimalust tunnustada struktuursete reformide eestvedajaid ja elluviijaid tagasiulatuvalt? Täna me mõistame 90ndate liidrite valikute headust paremini kui sellel hetkel.
Kui eeltoodud muudatused oleks reaalsus, siis usun, Eestis oleks tänaseks käimas puidurafineerimistehase teemaplaneering (loe: planeering!), ümber korraldatud haiglavõrk, saavutatud erakondadeülene kokkuleppe tervishoiukriisi juhtimiseks jms. Nii õilis ning populaarne on välja kuulutada paarikümneeurone pensionilisa, selle asemel et muuta pensionisüsteemi, mis ei jätaks järgmistele põlvkondadele nii suurt maksukoormust. Ilmselt oleks meil juba ka eestikeelne koolisüsteem.
- Kirjeldatud muudatustel on veel positiivseid harusid
- Erakonnad ja institutsioonid peavad hakkama rohkem hoolitsema järelkasvu eest. Ette valmistama järgmise põlvkonna juhte, kel on julgust ja eeldusi muuta eelmise põlvkonna mõtteviisi, mis on meid viinud kitsale teele. Piltlikustatult leiavad väga paljud Eesti institutsioonid ja seeläbi riik tervikuna end sügaval rööbasteel, kus on küll võimalik liikuda aeglaselt edasi, kuid mitte muuta suunda, et liikuda kiiremini.
- Eelduslikult võib loota, et kirjeldatud muudatuste korral tekib võimekamatel juhtidel, kel kogemus erasektori juhtimisest, ka rohkem huvi rakendada end avalikus sektoris. Näiteks riiklike ametite juhtimisel, kus õnneks viimasel ajal juba on häid, kuid kahjuks üksikuid edulugusid rääkida. Nii tippjuhtide töö kui ka palgaturg peaks toimima ühendatud anumate loogika alusel. Rõhuasetus peaks olema sõnadel “turg” ja “ühendatud”. See võiks pikendada varumängijate pinki.
- Erakondadeüleselt kokku lepitud valitsemise hea tava võiks sisaldada ka uute juhtide laiapõhjalisemat sõelumissüsteemi. Avalikkusele on uute tippametnike, kuid ka ministrite eelvaliku põhimõtted teadmata. Millist kompetentsi ja kvalifikatsiooni me ootame? Me kuuleme küll tagantjärele, miks üks või teine ministrikandidaat või ameti juht on hea valik, kuid kas eelkvalifitseerumise kriteeriumid ei peaks olema ka laiemalt teada?
Pakutud ideesuuna oponendid kritiseerivad ilmselt keerukust ja sobimatust praegusesse riigikorraldusse. Kuid kas see polegi mitte parim tunnistus sellest, et oleme rööpasõltuvuses?
Õige mitmetel kohtumistel poliitiliste liidritega oleme lõpetanud arusaamisega, et pakutud idee on hea ja ratsionaalne, kuid meil (loe: erakonnal või koalitsioonil) ei ole kasulik sellega tegeleda, kuna meil pole, eriti veel enne valimisi, ebapopulaarsuseks ruumi. Kas meie ees on üldse valikuid, mis oleks kõigile potentsiaalsetele valijatele või huvirühmadele meeltmööda? Kas valijad mõistavad ühe või teise valiku kompleksset ning pikaajalist mõju?
Selle asemel et mitte muretseda isikliku reitingu või tagasivalimise pärast, võiks olla rohkem avatud ja tutvustada problemaatikat süsteemselt, näidates nii positiivseid kui ka negatiivseid pikaajalisi mõjusid ning valikute alternatiive. Nii areneb kodanike arusaamine juhi rollist ja tekib suurem mõistmine. Ehk on lihtsam ka leppida vähepopulaarse otsusega.